“Oota, ma ei saa seda ära anda! See oli nii kallis!” ütleb H. Kui tuttav on see lause sulle? See on üks levinumaid põhjuseid, miks me hoiame alles asju, mida me ei kasuta, ei armasta ega vaja. Sisimas loodame justkui, et hoides selle alles, siis me ei  ole seda raha raisku lasknud. Aus tõde siinkohal on aga see, et see raha on juba kulutatud. Eseme alles hoidmine seda tagasi ei too.

The sunk cost fallacy ja asjad
Sellel mõtteviisil on ka oma inglise keeles oma nimetus: the sunk cost fallacy. See kirjeldab olukorda, kus me jätkame millegi hoidmist või tegemist ainult seetõttu, et oleme sinna juba raha, aega või energiat investeerinud, olenemata sellest, et see ei toeta meid enam täna ja me tegelikult seda ei kasuta ega vaja. 

Korrastades näeb see välja nii, et hoiad alles eset, mida sa ei kasuta ega armasta mitte sellepärast, et seda vaja oleks, vaid sellepärast, et “see oli kallis” või näiteks mõne isetehtud eseme puhul ” ma nägin sellega nii palju vaeva!”.  Näiteks kleit, mis tegelikult pole sinu stiil; käekott, mis tegelikult pole ka sinu stiil; köögiseade, mida tegelikult ei kasuta või hobi- ja projektiasjad, millega enam ei tegele, kuid hoiad neid kõiki alles, sest kas need maksid palju ja tundusid investeeringuna või siis oled juba nii palju energiat neisse pannud. The sunk cost fallacy tekitab tunde, et kui ese jääb alles, pole raha ja aeg justkui päriselt kaotsi läinud. Tegelikkuses on see raha juba kulutatud, aeg juba läinud ja eseme alles hoidmine ei too neid tagasi, küll aga eseme alles hoidmine hoiab alles võib-olla rohkema ajakulu, segaduse, süütunde ja pettumuse.

Oluline taipamine on see, et loobumine ei ole tegelikult kaotus, vaid otsus lõpetada millegi eest, mis sind enam ei teeni, edasi maksmine nii enda aja, enerigiaga kui ka rahaga. 

Miks me tegelikult kinni hoiame?

Raha on sageli tegelikult selle puhul pealispinnaks, tegelikud põhjused võivad olla hoopis need:
1) kardame iseendale pettumust valmistada;

2) hirm tunnistada viga;

3) lootus, et ükskord äkki ikka kasutame;

4) süütunne;

5) see sobitub selle ideaalse fantaasiaminaga meie peas, aga mitte päris minaga, kes me tegelikult oleme. Fantaasiaminast olen kirjutanud siin.

Meile tundub, et loobudes sellest esemest, siis karistame end, kuid tegelik karistus kaasneb hoopis eseme alles hoidmisega.

Aga kui ma loobun, kas siis see polegi raiskamine ikkagi?

Tegelikult vastupidi. Loobudes:

• sa lõpetad kulu (ruum, tähelepanu, emotsionaalne koorem),

• sa õpid (järgmine kord ostad teadlikumalt, mõtled rohkem läbi),

• sa valid ennast praegu.

Kui ese on müüdav, siis on sul võimalus osa rahast tagasi saada, või kui saad selle ära anda, saab keegi teine saab sellest rõõmu ja ese saab oma eesmärki täita kellegi teise juures ning sinu sisemine konflikt esemega lõppeb.

Küsimused, mis aitavad lahti lasta

Kui tunned, et “see oli kallis” paneb sind eset alles hoidma, küsi endalt:

• Kas see ese toetab minu elu praegu?

• Kui ma seda täna poes näeksin, siis kas ostaksin uuesti?

• Mida ma kaotan, kui hoian alles, ja mida võidan, kui lasen lahti?

Sageli on vastus üllatavalt selge.

Lõpetuseks

Mis on kulutatud, on kulutatud ja sa ei pea sellele otsusele enam iga päev oma energiat peale maksma. Kodu ei pea olema koht, kus elavad süütunne ja “äkki kunagi”. Kodu võib olla koht, mis toetab sinu elu täna.